Eleri ja Karl

Pulmade üks peamisi hetki on sõrmuste sõrme panemine ja sellele järgnev suudlus aga kui palju me tegelikult märkame muud, detaile, näiteks neid käsi mille sõrme libiseb sõrmus? Mitte oluliselt. Külalistena jälgime pulmapeol pruudi ja peigmehe nägu, nende pilke, ilmeid millest õhkub armastust ja hoolivust. Fotograafina üritan lisaks eelmainitule jälgida, käsi, puudutusi ja muid detaile, sest see kõik jutustab lugu ning edastab märgilist infot mida kaadrisse püüda. 

 Eleri ja Karli fotosessioon oli minu jaoks igas mõttes pisut ebatavaline. Tahtsin proovida midagi tavatut, teistsugust. Koostöös noorpaariga sündiski uus idee. Läheme massi sisse, püüame linna oma siginas ja saginas pildile. Olla eristuv täht oma pulmas, on üks asi aga olla eredalt eristuv täpike massi sees, on hoopis väljakutsuvam. Eleri ja Karl tulid mõttega kaasa ja tundus, et nad nautisid seda protsessi samavõrd kui mina kaamera taga. Nii ma siis otsisin hetki, kus tavakodanik üllatuslikult märkab pruutpaari suurel ristmikul teed ületamas või trammi astumas, toidupoes ostlemas jms. 

 Sellest sai seiklus ja meeleolukas päev meile kõigile. Eleri ja Karli jaoks on see aga kustumatu mälestus mida jagada ja ka aastate pärast meenutada, sest see oli tore julgustükk millega tagasihoidlik eestlane naljalt kaasa ei lähe. Mina aga sain väärtusliku õpikogemuse mille üle olen neile ütlemata tänulik. 

Vajuta pildile, et näha suuremalt.